Aga siis võtsin endal kõrvust kinni ja tõrelesin läbi, et seda asja merekaldal tuleb ikka kaema minna. Ja läksingi siis. Ja oli mida kaeda küll (ja loodame, et ka õppust võtta).
Seltskond oli kenasti kõik ühiste huvidega ja keegi ei vaadanudki imelikult bussis kudumise peale. Sai kenasti hoopis näha, mida põnevat teised teevad. Oh neid kauneid kihnuainelisi sõrmikuid võis vaatama jäädagi. Ma väidan, et kihnuainelisi, sest need mida kihnlased ise seal laadal autentse käsitöö pähe pakkusid ma igaks juhuks võrdlusena nende imepeente kunstnikerduste kõrvale võrdlusena ei paneks...
Sõit kulges läbi ahvatluste kadalipu. Esmalt sai läbi põigatud Raasiku villavabrikust. Kust hoolimata minu esialgsest kinnitusest, et kodus lõnga küll, sai siiski ka mõni kiloke kaasa krabatud.
Järgmine peatus oli Karnaluksis, kust muidugi ka ei saa tühjade kätega lahkuda. Ikka võtad pitsi ja pead aru. Ja siis võtad kummi ka ja nii edasi...
No ja siis põrutasime laadele!
Õnneks aega oli pikemalt ja sai ikka mitu tiiru peale teha ja imetleda ja katsuda ja proovida ja maitsta sai ka. Iga tiiruga nägid jälle miskit uut, nagu poleks enne miskit vaadanudki. Muidugi oli kena näha tuttavaid nägusid. Väljas olid nii Uhti kõrts, kui ka Tartumaa Käsitöösalong ja minu suur sümpaatia ka kogu laada peale Tiia Meitus alias Sissu, oma imekaunite saanikinnastega, mida sai nüüd ka lähemalt katsutud ja kättegi proovitud. Siia ka pildike moedemonstratsioonist, kus neid muude kaunite rõivaesemete kõrval ka esitleti.
