Ilusat jõuluaega kõigile!
Kiired ajad on. Millegipärast on aasta viimane kuu alati kiire. Võiks ju küll olla selline rahu ja vaikuse aeg, kui peaks elu üle järele mõtlema ja endasse vaatama. Aga siis on kooli jõulupeod ja klassi jõuluõhtud ja töö juures peod lastele .No on ju vaja paremad püksid ja kleidid välja otsida ja teha pidulikumad patsid.Muidugi ka laulud ja luuletused üle korrata. Siis veel veerandilõpu pabistamised. Ja siis on vaja leida aega, et jõuluvana abistada kingikoti täitmisel jne.
Ja siis sattus meil veel vanaisa haiglasse ja lisandus veel üks mure.
Aga jõulud tulevad ikkagi. Ingel valvab aknal, kuigi väljas haljendab muru!

Esimest korda mardilaadal

Et siis nii ongi, et paadunud käsitööarmastajana polnud ma sinna kunagi sattunud. Eks päälinn meie provintsist ju kaugel ka ja kui pakutigi küüti, siis põlnd kord raha (kus sa siis ainult kaema lähed :)) ja siis jälle aega jne. Noh nagu ikka - nokk lahti saba kinni. Kui seekord Tartumaa kanged käsitöönaised tegid pakkumise siis esialgu hakkas nagu vana hala meelde tulema, et aeg ja raha...
Aga siis võtsin endal kõrvust kinni ja tõrelesin läbi, et seda asja merekaldal tuleb ikka kaema minna. Ja läksingi siis. Ja oli mida kaeda küll (ja loodame, et ka õppust võtta).
Seltskond oli kenasti kõik ühiste huvidega ja keegi ei vaadanudki imelikult bussis kudumise peale. Sai kenasti hoopis näha, mida põnevat teised teevad. Oh neid kauneid kihnuainelisi sõrmikuid võis vaatama jäädagi. Ma väidan, et kihnuainelisi, sest need mida kihnlased ise seal laadal autentse käsitöö pähe pakkusid ma igaks juhuks võrdlusena nende imepeente kunstnikerduste kõrvale võrdlusena ei paneks...

Sõit kulges läbi ahvatluste kadalipu. Esmalt sai läbi põigatud Raasiku villavabrikust. Kust hoolimata minu esialgsest kinnitusest, et kodus lõnga küll, sai siiski ka mõni kiloke kaasa krabatud.

Nii ma nendega siis mõnulen :)
Järgmine peatus oli Karnaluksis, kust muidugi ka ei saa tühjade kätega lahkuda. Ikka võtad pitsi ja pead aru. Ja siis võtad kummi ka ja nii edasi...
No ja siis põrutasime laadele!
Õnneks aega oli pikemalt ja sai ikka mitu tiiru peale teha ja imetleda ja katsuda ja proovida ja maitsta sai ka. Iga tiiruga nägid jälle miskit uut, nagu poleks enne miskit vaadanudki. Muidugi oli kena näha tuttavaid nägusid. Väljas olid nii Uhti kõrts, kui ka Tartumaa Käsitöösalong ja minu suur sümpaatia ka kogu laada peale Tiia Meitus alias Sissu, oma imekaunite saanikinnastega, mida sai nüüd ka lähemalt katsutud ja kättegi proovitud. Siia ka pildike moedemonstratsioonist, kus neid muude kaunite rõivaesemete kõrval ka esitleti.

Möödunud aasta 1. detsembril käis Ülenurmes meile rootsi põimingut õpetamas isetegija Undukas. Üks näide tema kaunitest tikanditest:

Minu tase muidugi selleni ei küündinud aga kaks rätikut pusisin valmis küll. Heegelpitsidega läks pisut kauem :)

Kuna oma pläkerdava pesakonnaga ma eriti ilurätikuid ei kasuta panin nad müüki Tartumaa Käsitöösalongi ja sealt kadusid need veel samal päeval nagu soojad saiad. Nii et vast väga hullud ei saanudki.
Sinna sai müüki pandud veel paar asja aga need nii hästi kaubaks pole läinud.

 Üks sall, mis valmis ülejäägist ja väga libedalt. Tulemusega jäin vägagi rahule.

 Kaks "Monica" mustriga rätti - minu lemmikmuster!

Ja üks heegeldatud seelik, mille kunagi endale tegin aga kandma millegipärast ei hakanudki.

Kuna minu käsitöösoolikas on viimasel ajal suhteliselt umbes olnud,(lihtsalt ei tule vaimu peale)siis proovin siia leida mõningaid vanemaid asju, mida pole veel presenteeritud.

Pildil üks pajulehekirjaga helehall Haapsalu sall, mis veidike tegelikult untsa läks, sest hoolimata arvutustest, sai äärepits veidi lühike ja kisub nüüd. Sall seisab ja ootab paremaid aegu, et oleks tuju pits üles harutada ja uus kududa.
Muuhulgas sai seda salli kootud ka niiviisi, ehk siis Stockholmi sõitval laeval.

Ja jälle on tekkinud pikem paus siia sattumisega. Selle on aga põhjustanud kurvad sündmused minu elus. Eile oleks minu vend saanud 43. aastaseks. Sünnipäeva tähistamise asemel aga sängitasime mulda urni tema tuhaga.
Tema surm oli nii uskumatu ja tobe - lihtsalt kukkus libedal jääl ja mõned päevad hiljem seisime tõsiasja ees, et täna tõmmatakse teda nii öelda elus hoidvate aparaatide juhe seinast välja ja ongi kõik. 1.aprill oli see päev, kui nägin teda viimast korda lamamas kunstlikus koomas, teades, et tema aju on juba surnud.
Naljapäev? Oleks see olnud ainult nii...
Matusepäev näitas, kuivõrd armastatud sõber oli ta paljudele. See rahvamass, kes tuli teda ära saatma oli nii uskumatu. Kümneid ja kümneid inimesi tuli ja tuli, enam ei mahtunud rahvas leinamaja saali ja ikka oli järjekord uksest välja. Isegi suured tugevad mehed, nagu ta isegi oli, nutsid kibedaid pisaraid.
Ta oli suure südamega inimene ja meie kõigi jaoks on jäänud tema kaotusega suur auk hinge.

 Kauatehtud kaunikene. Heegeldatud köögikardin. Avastasin, et seda on kohutavalt raske saada pildile. Materjaliks tumesinine Steinbach Wolle ja muster on pärit kusagilt netiavarustest.

Sügisel sain hakkama sellise teoga, et ostsin omale kangasteljed.Tegelikult ostsin küll selle huniku, mis on näha alumisel pildil :)) Kokku pannes selgus, et on puudu ülemine osa, see mis paneb niieraamid liikuma. Nüüd ma siis otsin tarka, kes oskaks nõu anda ja meest, kes töö teostaks. Senikaua on teljed kasutusel kassi ronimispuuna.

 Ja veel üks pesulõksu kotike. Sellest pidi saama päris kott aga valmides selgus, et see pole see ja nii ta ümber tehtud sai, kuna ei raatsinud motiiive üles harutada.

 Käsitööd armasta emmena olen suutnud oma pärdikutele aegade jooksul ka üht-koma teist oma teostest selga suruda. Eriti tänuväärt on sellisel puhul tütre omamine :). Esimesel pildil siis haiglast koju toomise tekike. Lapid pärit raamatust"200 heegeldatud ruutu"

 Kampsun ja papud. Tegumood suht omalooming.

 Motiividest pontšo ja mütsike.

 Leopoldi kampsun :)

 See kleidike on väheke ajalooga. Alustati selle õmblemist juba 70-ndatel aga laps sai enne suureks, kui kleit valmis, siis üritati 90-ndatel uuesti aga sama tagajärjega. Siis rändas ta minu kätte ja sai lõpuks valmis. Aga kanda me seda ei jõudnud, ainult selga proovida. Kleit sai valmis talvel ja suveks oli ka minu piiga sellest välja kasvanud. Loodame, et järgmine omanik, kellele kleit pärandatud sai, selle ka lõpuks selga sai. Peaks õieti järele uurima :)

 Järgmised kleidid on pärit samast lapikotist saadud kangastest. Tänud sõbranna õele Kerstinile sinna kaugele Ameerikamaale!

 Proov panna oma pisikest piigat väheke roosam välja nägema!

 Rokokooroosid

 Isetegijas tuntud kui Buffini papud. Need küll minu piigale jalga ei jõudnudki, said hoopis kingituseks

Ja veel üks heegeldatud vestike

Head uut aastat armas Ürask!
See seinavaip on tehtud ca kaheksa aastat tagasi, kui poja veel väike oli. Selle idee on pärit ühelt sarnaselt vaibalt, mille originaal valmis u 25 aastat tagasi. Nii, et selliseid vaipu on minu teada olemas täpselt kaks.Need pöialpoisid on umb 40 cm kõrged ja on kunagi ühe väga hästi joonistada oskava vanaproua tehtud lõigete järgi aplikatsioonitehnikas käsitsi tehtud. Neil on sametist kuued, nahast saapad ja ehtsate pannaldega rihmad.