Pole ma midagi ilma tegevuseta istunud...

Et siis teglikult on üht-koma teist vahepeal ikka valminud ka. Kevadel sai valmis üks kärtspunane haapssall, mis läks tellimustööna ühele toredale inimesele kingituseks.

Teine sall valmis alles eile ja läheb vist kusagile piiri taha hulkuma. Seekord valge. Lõng Austermann Merino Lace. See on tegelikult sall, mille kudumist võib näha siin blogis mõned postitused eespool eelmise aasta reisikudumina. Vahepeal tuli teisi tegemisi (punane sall näiteks) ja siis sai lõng otsa ja ei leidnud kusagilt ja nii ta seisma jäi. Nii et lõnga kulu ca 110 grammi. Muster "Haapsalu rätt" üks põhjakiri.

Kahe haapsalu salli vahele valmis veel üks Raasiku üleminekuga ühekordsest lõngast . Muster "Paabusall" www.pitsilized.com kunagi ammu tõmmatud ei teagi kas see blogi veel toimib.

Pikem vahe postitustes on tingitud totaalsest mõõnast käsitöö tegemistes. No kudusoolikas on umbes, mis umbes. Mida küll suuremates kogustes tehtud on, on igasugune parandamine-õmblemine-ümbertegemine. Kuna aga selliseid asju on suht raske üles pildistada ja eksponeerida, siis pole olnud ka siia eriti asja. Paar pisikest tegu on siiski pildile püütud. Esimesel pildil on põdrakari, mis sai tipsile koolilaada jaoks tehtud. Õpetus võetud kusagilt lõustaraamatu avarustest.                                                                                    

Teisel pildil aga on tõepoolest kudum. Korraks tekkis läbikäimine varrastega, kui kohtasin Isetegijas salamütsikese projekti. http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=22383&start=0

Kudumine oli tõeliselt mõnus ja järgmist vihjet ootasin kannatamatult. Kuna lõnga järele poodi ei olnud aega minna, sai kodust rabatud esimene suvaline jube akrüülinätsakas. Aga hoolimata kehvast lõngast on müts mind juba päris hästi teeninud. Nii, et kindlasti tuleb järg paremast materjalist.



Pisielukad

Mari-Liis Lille raamat "Võluväega mänguasjad" inspireeris mindki neid mõnusaid tegelasi pusima. Õigemini mitte mind vaid minu tütart, kes väitis täie kindlusega, et selle kassi peab tema saama. No ja mis käsitööd tegeval emmel muud üle jäi.  Edaspidi üritan lapse raamatutest kaugemal hoida :)
Tegelikult oli päris mõnus nikerdamine, kuigi regivärsilised õpetused ei ole just mu tugevamaid külgi. Õnneks on raamatus ka päris palju selgitavat pildimaterjali.

Ja lõpuks Veneetsia...

Terminal Fusina oli see koht , kust sai alguse laevasõit Veneetsiasse. Kuna Veneetsia on selline "poolsaare moodi saar" saab sinna sõita vist isegi rongiga. Aga laevaga on muidugi toredam. Ilm oli ilus ja meeleolu oli ootusärev, sest see oli meie ja ka paljude teiste jaoks reisi tipphetk. Laevasõit kestis nii kolmveerand tunnikest. Ja seal ta siis oligi - Aadria mere pärl. Tegelikult on see jällegi koht, millest on raske kirjutada - minge ise ja vaadake järele!
Liikuda saab seal kas jalgsi või paadiga. Täielikult autovaba, ilma  igasuguse vastavasisulise kampaaniata :))

 Üks kaunis aken pitskardina ja lavendlipotiga.

 Suur kanal. Klassikaline piltpostkaardivaade.

Veneetsias nägin palju kauneid pitse. Sellise lehviku tõin kaasa ka suveniiriks.See polnud just kallis käsitöö aga mahtus kategooria alla  - edev. Ja tegelikult sealses kliimas ka suhteliselt praktiline.

Siin on Püha Markuse väljak ja sellenimeline katedraal ja paistab ka nurgake Doodžide paleest, sinna me sisse trügima ei hakanud. Seal oli samuti piletisaba ja tegelikult oli hirm samamoodi, et lihtsalt selle külastamiseks peaks olema tunduvalt rohkem aega. Seda kinnitasid ka need, kes käisid.                                                                               



Aga ega Doodžide palee (ja ka kogu ülejäänud Veneetsiaga) on ka nii, et mine tea kuna kokku kukkub. Nii mõneski kohas tundus linn pisut kulunud ja mõrane. Nii et suurematesse hoonetesse sisseminek on kahtlane ettevõtmine ka.

Selle asemel läksime meie aga gondliga sõitma. Sest kuidas sa ikka Veneetsias ära käid ja seda lõbu ei proovi! Umbes kolmveerand tunnine paadisõit maksis 120 euri ja paati mahub max 6 inimest. Neid paadipeatusi on tegelikult linnas päris mitmeid ja ka sõidavad nad erinevaid kanaleid pidi. Ühe paadi omale ostmine oli vist 25 000 euri, kui ma õieti mäletan.

Näevad nad siis välja sellised:

Meie paadis olid mustast nahast istmed. Paadimehed on kõik vormis, kas triibuline särk või valge särk ja kaelarätik ning õlgkübar. Neil pidi olema oma ametiühing ja perkondlikud dünastiad.
Siin me siis naudime:

Ma olen lugenud sapiseid kommentaare selle gondlisõidu kohta, et kallis ja kanalid haisevad jne. Minu jaoks oli see väga nauditav elamus ja pean ausalt tunnistama, et haisemisest küll juttu ei olnud. Jah oli küll veelõhn nagu ikka ja võib-olla kerge selline noh kõdunemise lõhn. Aga mingit kanalisatsioonseid lõhnu me küll ei tundnud ja vesi oli küllaltki isegi selge ja puhas, ei hõljunud seal ka midagi. Võib-olla me lihtsalt sattusime peale mõnda suuremat puhastusaktsiooni või sõltub see ka aastaajast, ei tea.

Paadisõidul saime vaadata majade tagumist poolt, need on kõik kanali poole. Kaubavedu käib kõik kanalitelt. Ühes kohas nägime kui laaditi maha kipsplaati ja ühe hotelli sissekäigu juures olid reas kohvrid, mis ootasid paati.Nägime ka kiirabipaati, sõitis sireeniga kusjuures. Ja muidugi prügipaadid. Liiklus kanalitel oli vasakpoolne. Ühel nurgal olid ka liikluspeeglid. Mõnede majade juures on sellised värviliste triipudega postid, mis tähistavad parkimiskeeldu. Sissekäik või siis sadam:

Lugeda ei viitsinud mitme silla alt me läbi sõitsime aga neid oli ikka palju.

Ühes vastutulevas paadis paadimees laulis. Kui küsisime enda oma käest miks tema ei laula, siis ütles ta, et see mees oli purjus ja et tema laulab ka peale kahekümnendat õlut. Ilmselt käis see teenus ka eritasu eest. Ühes paadis oli ka akordionist. Minu mees arvas selle peale, et tema tahaks klaverit.
Sadamas tagasi:

Igas suuremas linnas või kohas on omad suveniirid, mida kaasa tuuua. Veneetsias on selleks Murano klaas. Seda oli iga nurga peal ja sellest oli valmistatud kõikvõimalikke esemeid, nagu näiteks ka tagumik ja kitarr:

Ostsin minagi ühe klaasotsaga korgitseri ja plikale klaaslillekestega kella.
Kohtasime Veneetsias ka teist eesti gruppi ja Hemmingway ütlus, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane  sai päris kõvasti ületatud. Seal sadamas oli tublisti üle saja eestlase!
No nagu meil juba igapäevaseks saanud, et mingi jama, siis ka nüüd. Kui olime jälle maismaal, selgus, et kaks meie grupi liiget ei jõudnud laevale ja me peame tund aega ootama, järgmise laeva tulekuni. Päevitasime siis seal kaldapealsel, kuni kõik eksinud hinged koos olid. Huvitav, kuidas meie suutsime oma aega planeerida nii, et me kuhugile hiljaks ei jäänud.

Lõpuks said kõik bussi ja algas pikk kodusõit. Saime jälle imetleda alpe nii seest kui väljast sõites läbi järelejäänud saapamaa ja läbi kogu Austria. Austrias tegime seekord ainult söögipeatusi. Selle päeva õhtuks jõudsime Tšehhi öömajale, samasse hotelli Crystal, kus olime ka tulles. Meil häämeel sest seal kõrval mitu suurt marketit, kust sai kaasa osta tšehhi õlut ja veini jms. Mida siis järgmisel hommikul (õhtul jõudis buss üsna hilja kohale ) ka tegime. Arve poes oli 1345.-: Päris kõhe number!
 Hommikul sõitma hakates tegi aga buusipepu jälle imelikku häält. Kogu kollektiiv õhkas dramaatiliselt  - jälle!! Nu esialgu sõit jätkus. Aga kui olime juba Poolas, käis jälle pauk. Selgus, et katki oli õhkpadi ja tänu selllele läks jälle katki kumm, näh ikka rehv!
Tegime siis kiirtee ääres pikniku:

 


Bussijuhid vahetasid ära rehvi ja paikasid õhkpadja kuidagimoodi krokodilliteibiga ära ja siis sõitis buss tasa-tasakesi edasi. Optimistlik prognoos oli selle peale, et Eestisse jõuame nädala pärast.
Kui hämaraks hakkas juba minema jõudsime hotell Gorski (VT osa 1) vastas oleva Zlotnyi Mlyn (kõlab ju kaunilt, kui proovida seda välja ütelda) hotelli juurde. Lohutuseks koosnes õhtusöök Poolas ikka juba päris lihast.
Bussijuhid üritasid bussi algosadeks võtta, et saada õhkpadi ära vahetada.

Meie imetlesime kaunist Poolamaa päikeseloojangut:

Lõpuks otsustas giid meile sealsamas hotellis toad võtta. Saimegi siis tsuti parema klassi magamiskohad:)

Hommikul siis kihutasime teokiirusel edasi kodo poole. Pika otsimise peale õnnestus leida koht (Volvo teenendus), kuhu meie suur buss ära mahtus ja pooleteise tunniga oli asi korras ja sõit läks edasi. Väike kahtlus, et see ei jää viimaseks piknikuks murul siiski oli, sest teisel pool oli rehvis päris korralik metallitükk ja tagavararehvi meil ju jälle ei olnud. No sellega läks siiski õnneks koduni välja vedada.
Plaanitud hilisõhtuse kojujõudmise asemel jõudsime meie koju järgmisel hommikul kell kaheksa.

Tere tulemast tagasi argirutiini, seiklusrikkad mesinädalad said selleks korraks läbi!

Ja läbi on ka minu heietus. Edaspidi hakkan siia blogisse sattuma jälle tavasagedusel, ehk siis kord paari kuu tagant ....

Roomates edasi

Eelmisele õhtule lisaks...

Nii nagu minu armas mees, nii oli lombakas ka meie buss. Juba Rooma jõudes kostus bussi tagumisest otsast mingit imelikku kriginat. Edasi sõites läks asi aina hullemaks. Paar korda käisid meie juhtivtöötajad peadpidi bussi pepus ja arvasid, et praegu midagi teha ei saa. Nii me siis sõitsime, nii max 40 km tunnis ja vesistasime suud, kuna giid rääkis, et hotellis saab head pitsat kui me kohale jõuame. No õnneks lubas hotelli perenaine, et ootab meid ära ja nii me oma pitsad kätte saimegi.

Aga kuna sellise bussiga oli võimatu edasi sõita, oli meil hommikul aega jalutada ja kohaliku külaeluga tutvuda, seni kuni buss paranduses käis. Minu Belmondo istus hotell "Belmondo" ees jalg pikka ja mina tiirutasin ringi.

Hotelli vastas oli kohe võluv antiigipood, mis oli maast laeni täis tuubitud igasugust kola, seal läks tubli tunnike. Kuna väikesed asjad olid kallid ja suured jällegi ei mahtunuks bussi jäid ostud tegemata.

Edasi jalutades leidsime (kogu naistekamba ovatsioonide saatel) koti-ja kingapoe. See sai üsna tühjaks tehtud, kuna seal oli mingi soodusmüük ka, sai kingi suht soodsalt. Müüjaonu naeratas lõpus juba päris laialt ja andis veel soodustust, ilma et me oleks küsinudki. Ostsin ka ühed rooma stiilis sandaalid, mis osutusid pärast nii mugavateks, et oleks pidanud kolm paari võtma.
Leidsime ka veini ja delikatessipoe, kus veini müüdi suurtest vaatidest. Sai plastikpläskuga kaasa osta. Jätsin selle igaks juhuks vahele, sest kartsin, et soojas bussis loksudes lahtisest veinist nahka ei saa. Peale selle oli meil istmealune juba kraami täis ja veinipunsut süles hoides oleks kergesti võinud juhtuda, et järgmised vaatamisväärsused olek pisut ähmaseks jäänud.
Suureks kohalikuks vaatamisväärsuseks osutus ka hotelli juures pesitsenud kassipog.

Paari tunniga sai buss korda, meie juhid olid vist juba öösel tagumise ratta ära võtnud ja see kiirendas asja.
Ees ootas Firenze.
Maastik  Toskaana päikese all paistis selline:

Kuna Firenze vanalinn on suhteliselt kompaktne ja linnatuur väga pikk ei tõotanud tulla, lonkas mees kaasa. Esialgu arvasime, et käime omas tempos aga tegelikult jõudsime ilusti teistele järgi.

Siin mingi suvaline nurgapealne. Millegipärast oli Itaalias väga palju koeri, või mulle tundus nii. Igatahes on neid jäänud piltidelegi üksjagu tolgendama. Ka armastatakse seal koeri igale poole kaasa võtta, isegi ümber Capri sõites oli laevas koer.                                                                                              

See on raekoja plats, väga kaunite skulptuuridega.

Firenze piltidel kohustuslik element - Ponte Veccchio sild üle Arno jõe (selle jõe nime küsitakse kogu aeg ristsõnades). Seda nimetatakse ka kullasseppade sillaks.Ilmselt seetõttu,et seal asuvad kahel pool kullapoed.

Siin ma siis silla peal olen. Üsna rõõmsameelne millegipärast (mees ju mulle suveniiri sealt ei ostnud ).

Üks käsitööpoeke oli silla kõrval ka.

 

Siin siis Santa Croce kirik, kuhu on maetud palju kuulsaid itaallasi, ka Michelangelo. Kirikul oli ka väga võluv siseõu.

Fireze on lisaks kullapoodidele rikas ka nahapoodide poolest. Kui soovite osta kauneid nahast esemeid, tasuks sinna sammud seada. Vanalinna tänavatel, kus nahapood oli vähemalt iga kolmas lehvis jube mõnus värske naha lõhn. 

Siin on näha kuidas kohalik takso tangib

... ja see , mis pärast juhtub iidsete tänavatega.

Sai ära vaadatud ka Santa Maria del Fiore toomkirik, mis veel uhkem, kui eelmine.See suur kuppel on seest kaetud maalingutega.

Turu juures oli siga. Sellega oli ka mingi point, et kui notsule raha suhu paned, saad sinna tagasi vms.    Me tervitasime teda Tartu notsu poolt ka!                                                             

Vaatasime kuidas tegutsevad kohalikud kunstimeistrid - nii paberi ja värvidega...

...kui ka tänaval kriitidega.

Pilt kaldapealselt tõendab seda, et itaallased armastavad sõita rolleritega:

Linnast tagasi bussi juurde jalutasime mööda kaldapealset, mis tänu kuklasse lõõskavale päikesele väga mõnus ei olnudki. Vahepeal saime küll ennast mõnusa jäätisega jahutada (jäätis ON Itaalias ülihea)

Kuna hommikusele venitamisele lisaks olid Firenzes paar prouat kellad ja telefonid maha unustanud, siis läks meie graafik aina tihedamaks. Ja nii jäigi meil Pisa jaoks aega umbes tunnike. Aga noh - linnuke kirjas, torn toetatud!





Tegelikult on kogu see Imede Väljak, kus asuvad Toomkirik, ristimiskoda ja viltune kellatorn üsna kena kaeda.

Hotelli Veneetsia lähedal, kus ööbisime ka tulles,jõudsime päris-päris hilja. Nii jäi meie lootus võtta seekord piccolo asemel grande (vino rosso) paljalt lootuseks.

Kõik teed viivad Rooma.

Et siis Rooma.
Rooma käik oli suurim ebaõnnestumine kogu reisi vältel.
Bussi jätsime linna äärde ja edasi sõitsime metrooga. Iseenesest on metroo Roomas suhteliselt mugav ja saab ilusti kõigi vaatamisväärsuste juurde rongiga sõita. Aga kottidest-rahakottidest tuleb muidugi hammastega kinni hoida. Ühel härral meie grupist läks rahakott kõigi dokumentide ja pangakaartidega taskust nii, et ei saanud arugi. Hea, et nad naisega kahekesi olid. Oli vähemalt mingigi raha tagasiteel.
Meie käik algas visiidiga Vatikani.Kuna minusugune kunstihuviline sügeles ikka väga nägema Sixtuse kabelit, siis asusime järjekorda. Giid väitis, et järjekord on nii tunnike, see liigub kiiresti.Nii me siis seisime. Pakuti meile varianti, et maksad rohkem, saad ilma järjekorrata sisse. Meie toetasime aga müüri vapralt edasi:

Tegelikult me seisime seal kaks ja pool tundi!See on ju absurdne! Meile antakse pool päeva kogu Rooma peale aega ja seisad nii kaua järjekorras! Tegime väikseid ärakäimisi, osa seisis edasi.

Vaatasime üle Peetri platsi

Kogu selle aja raiskamine tagas selle, et Vatikanist me panime läbi seatraaviga, et kuidagimoodi teistele järele jõuda ja näha ka muid Rooma sümboleid. Vaadata ja nautida võiks seal aga tunde või isegi päevi.

Sixtuse kabeli nägime  muidugi ära, nii et linnuke kirjas :)Seal pildistada ei või. Mõned aastad tagasi olid japsid kinni maksnud selle kabeli restaureerimise ja ostsid sellega ära ka kogu pildistamise ja filmimise õiguse.

Ja allakäigu trepi kaudu välja:

Kuna tahtsime neile, kes Vatikani ei tulnud, järele jõuda otsustasime minna metroo peale. Arendasime korralikkku kiirust, kui äkki minu mehel käis põlvest naks läbi ja edasi liikusime mööda Roomat roomates.
Metroopeatus ei olnud õnneks kaugel. Valuvaigisti sisse võtnud, oli ta suuteline tasapisi longates kenasti liikuma. Aga loomulikult ei tulnud kõne alla edasi jooksmine ja nii läksime kahekesi tagasi bussi juurde.
Õnneks asi väga hull ei olnud ja arstiabi vaja ei olnud, esialgu arvasime küll, et järgmised päevad istub ta bussis.
Nii et Trevi purskkaev jäi meil nägemata aga see on nüüd hea põhjus, et Rooma tagasi minna.

Öömajale sõitsime jälle kintsu pidi ülespoole. See oli Firenze kandis. Mees arvas olevat enda kõva küll, et hotelli juures asuvasse restorani jõuda, (no kaks sammu oli kõndida kah). Nimelt polnud me siiani jõudnud veel pitsat sööma!
Aga pitsa oli aus, ehtsas puuahjus meie pilkude all küpsetatud. Mmmm!
Ja vein sai võetud kogu selle jama peale grande!!



Kord Capri saarel ma südame kaotsin...

Capri saarel võib südame kaotada küll, eelkõige just saarele endale.
Kui Napoli sadamast laevaga sõitma hakkasime oli ilm küllaltki sombune. Kuna saar on kõige kaunim just päikesepaistel siis kartsime, et osa elamusest jääb saamata. Aga saarele jõudes säras päike ja pilvedest polnud jälgegi. Meri oli helesinine, läbipaistev ja sillerdav, täpipealt nagu piltpostkaaardil.
Kuna meie buss jäi mandrile, ta poleks sinna saarele mahtunud parimagi tahtmise korral, kasutasime liikumiseks kohalikku transporti, milleks pisikesed bussid. Sellega sõitsime siis jällegi mäest üles. Sõiduvahendid olid seal miniatuurseimad, mida toodetakse - kastiga rollerid, miniveoautod, pisimad Fiatid jms.

 Aga see oli ka mõistetav, sest kui siiani olime sattunud suht kitsastele teedele, siis see saar oli klass omaette. Sellegipoolest mahtusid kõik lahedasti liikuma ja tegid ka möödasõite. Jalakäijate järgi pidada saama kindlaks teha, kas on kohalik või turist. Turistid keeravad külje ette ja tõmbavad kõhu sisse aga kohalikud longivad rahulikult edasi.

Saarel oli sellegipoolest ka ringtee, mille ringi läbimõõt oli küll alla meetri aga asi toimis.

Esimese asjana saarel sõitsime tooltõstukiga üles Solaro mäetipule.



Mehel ei ole kingad ära varastatud aga kuna tal olid plätud, mitte kinnised kingad, oli targem need seljakotti panna, et varbad kingade hoidmisest mitte krampi ei jääks.

Sõit oli väga lahe. Kenad itaalia poisid aitasid kenasti istuma ja pärast püsti. Need toolid ju kogu aeg liiguvad. Kui sellest mehhanismist veidike kaugemale jõudsime oli kuulda ainult väga vaikset sahinat. Nii et nautisime linnulaulu ja kõlgutasime varbaid. Kusagil poolel mäel hakkas lööma ka kirikukell kusagil.

Ülevalt sai kaeda alla kohalike aedadesse. Ühes aias võeti viinamarjade vahelt kartuleid:

Üks aed oli selline omapärane kivikestest laotud objektide ja kujude ning lombikestega. Need valged kivid on pärit kohalikust rannast, tõin paar tükki kaasa ka. Meie kliimas portselan muidugi talve üle ei elaks aga mulle selline tobedus täiesti meeldib.

 Tipus oli kohvik ja peldik. Peldik kultuurne - kujudega:

Sõime jäätist - itaalia jäätis on oivaline!! Ja muidugi nautisime vaateid :

Täpselt niisama ilusad vaated olidki. Seda on isegi raske pildis edasi anda, seda peab kogema.

Tooliga tagasi Anacaprile jõudes tegime jalutuskäigu San Michele villani:



Ja nautisime jällegi vaateid

Saime ka natuke aega suveniiride varumiseks. Nii sain oma emale paar koorekannu (ta kogub neid) ka lõpuks osta. Keraamika oli seal vägagi nunnu aga eriti ei julgenud kaasa osta, kartsin et lõhub ära. Omale ostsin lahedad ussidega kõrvarõngad, et minu mees saaks öelda - nigu esi, nii asi!
Siis hüppasime jälle bussidesse ja kimasime kauni muusika saatel mäest alla. Bussijuht tegi kavala näo ja küsis kas muusika meeldib, meie  - jaa! Järgmine küsimus oli - kas plaati ei taha osta, 5 euri? Allasõidul tekkis ka pisuke ummik kui kaks bussi üksteisest mööda ei mahtunud ja siis saime kuulda ka temperamentset sõnavahetust sellest kumb kumma mööda laseb :)) Aga bussi ja seina vahe ausõna üle 2 cm ei olnud ja seda ikka üsna kiirel sõidul. Kummalisel kombel ei olnud ühegi bussi külg ära kriibitud. Bussidel polnud küljepeegleid, huvitav kas olid ära sõidetud või neid polnud pandudki, et niikuinii sõidetakse maha.
Järgmise ettevõtmisena programmis oli sõit ümber saare väikese laevaga. Sinna tuli suht väike osa meie grupist aga ausõna see oli väärt elamus. Laeva juhtinud kena italiano oli ka kena jutuga. Sõidu pikkus oli 17 km.
Need kõrged kaljud pidid olema head odavaks lahutuseks itaalia moodi, lihtsalt lükkad...

Selle kaare (Arco del Amor) alt sõitsime laevaga läbi. Läbisõidul tuli oma kaaslast suudelda, see tagavat igavese õnne. Sõitsime laevaga otsapidi ka paari grotti

Kuulus helesinine grott oli lainetuse tõttu kinni, sinna oleks pidanud sisenema eraldi väikese paadiga, sest see suue on niii väike.

Saime imetleda ka kauneid luksusjahte (nt Dolce ja Gabana erajaht) ja villasid,

Nendest villadest pidi paar ka müügil olema. Hind on 40 000 eurot - ruutmeetri eest.

Hotellis maksab seal öö 1000 euri ja giid ei teadnud kas selle raha sees hommikusöök on või ei.

Kuna meie kindel soov oli ka Capri saarel ujumas käia, panime traaviga randa, et kogu programm ikka võidukalt läbida. No naljanumber see oli! Vesi oli väga mõnus aga nautida oli seda väga raske.Pika otsimise peale leidsime ühe tasulise riietumiskoha ja saime vette. Laine oli nii tugev, et püsti seista oli võimatu ja põhi oli nii korralikult kivine, et püsti seista oli võimatu. Nii me siis üritasime seal kuidagi neljakäpukil laveerida. Peale selle astusime mõlemad omale jala sisse mingid okkad, mida saime veel koduski välja nokkida. Aga linnuke kirjas, Capri saare ujumine, vabandust suplemine - tehtud!



Mõni ilupilt kahh!

Kui olime laevaga tagasi Napoli sadamasse jõudnud, tegime väikese tiiru ka linnas. Vanalinnas on päris kaunist arhitektuuri. Eriti võimas oli Uffizi( ma ei ole kirjapildis kindel) galerii. Kahjuks on mul kaduma läinud Napolis tehtud pildid. Ühe kaameraga tehtud pildi siiski leidsin.

Uffizi galerii keskel on põrandamosaiik zodiaagimärkidega. Mina siis vähk. Seal galeriis nägime ka esimest korda šokolaadipoissa, kes käekotte müüvad. Räti peal kõik Pradad ja Cucci-muccid reas. Siis kui pollarid paistavad rabatakse rätinurgad kokku ja traavitakse edasi. Kui kaupled saad koti nii 10-15 euriga.

Meil reisi lõpuks oli pool bussi "disainerkotte" täis.

Pilt on tehtud Pisas. Kõik kotimüüjad, keda me nägime olid eranditult tumepruunid.