Ja jälle on tekkinud pikem paus siia sattumisega. Selle on aga põhjustanud kurvad sündmused minu elus. Eile oleks minu vend saanud 43. aastaseks. Sünnipäeva tähistamise asemel aga sängitasime mulda urni tema tuhaga.
Tema surm oli nii uskumatu ja tobe - lihtsalt kukkus libedal jääl ja mõned päevad hiljem seisime tõsiasja ees, et täna tõmmatakse teda nii öelda elus hoidvate aparaatide juhe seinast välja ja ongi kõik. 1.aprill oli see päev, kui nägin teda viimast korda lamamas kunstlikus koomas, teades, et tema aju on juba surnud.
Naljapäev? Oleks see olnud ainult nii...
Matusepäev näitas, kuivõrd armastatud sõber oli ta paljudele. See rahvamass, kes tuli teda ära saatma oli nii uskumatu. Kümneid ja kümneid inimesi tuli ja tuli, enam ei mahtunud rahvas leinamaja saali ja ikka oli järjekord uksest välja. Isegi suured tugevad mehed, nagu ta isegi oli, nutsid kibedaid pisaraid.
Ta oli suure südamega inimene ja meie kõigi jaoks on jäänud tema kaotusega suur auk hinge.