Kõik teed viivad Rooma.

Et siis Rooma.
Rooma käik oli suurim ebaõnnestumine kogu reisi vältel.
Bussi jätsime linna äärde ja edasi sõitsime metrooga. Iseenesest on metroo Roomas suhteliselt mugav ja saab ilusti kõigi vaatamisväärsuste juurde rongiga sõita. Aga kottidest-rahakottidest tuleb muidugi hammastega kinni hoida. Ühel härral meie grupist läks rahakott kõigi dokumentide ja pangakaartidega taskust nii, et ei saanud arugi. Hea, et nad naisega kahekesi olid. Oli vähemalt mingigi raha tagasiteel.
Meie käik algas visiidiga Vatikani.Kuna minusugune kunstihuviline sügeles ikka väga nägema Sixtuse kabelit, siis asusime järjekorda. Giid väitis, et järjekord on nii tunnike, see liigub kiiresti.Nii me siis seisime. Pakuti meile varianti, et maksad rohkem, saad ilma järjekorrata sisse. Meie toetasime aga müüri vapralt edasi:

Tegelikult me seisime seal kaks ja pool tundi!See on ju absurdne! Meile antakse pool päeva kogu Rooma peale aega ja seisad nii kaua järjekorras! Tegime väikseid ärakäimisi, osa seisis edasi.

Vaatasime üle Peetri platsi

Kogu selle aja raiskamine tagas selle, et Vatikanist me panime läbi seatraaviga, et kuidagimoodi teistele järele jõuda ja näha ka muid Rooma sümboleid. Vaadata ja nautida võiks seal aga tunde või isegi päevi.

Sixtuse kabeli nägime  muidugi ära, nii et linnuke kirjas :)Seal pildistada ei või. Mõned aastad tagasi olid japsid kinni maksnud selle kabeli restaureerimise ja ostsid sellega ära ka kogu pildistamise ja filmimise õiguse.

Ja allakäigu trepi kaudu välja:

Kuna tahtsime neile, kes Vatikani ei tulnud, järele jõuda otsustasime minna metroo peale. Arendasime korralikkku kiirust, kui äkki minu mehel käis põlvest naks läbi ja edasi liikusime mööda Roomat roomates.
Metroopeatus ei olnud õnneks kaugel. Valuvaigisti sisse võtnud, oli ta suuteline tasapisi longates kenasti liikuma. Aga loomulikult ei tulnud kõne alla edasi jooksmine ja nii läksime kahekesi tagasi bussi juurde.
Õnneks asi väga hull ei olnud ja arstiabi vaja ei olnud, esialgu arvasime küll, et järgmised päevad istub ta bussis.
Nii et Trevi purskkaev jäi meil nägemata aga see on nüüd hea põhjus, et Rooma tagasi minna.

Öömajale sõitsime jälle kintsu pidi ülespoole. See oli Firenze kandis. Mees arvas olevat enda kõva küll, et hotelli juures asuvasse restorani jõuda, (no kaks sammu oli kõndida kah). Nimelt polnud me siiani jõudnud veel pitsat sööma!
Aga pitsa oli aus, ehtsas puuahjus meie pilkude all küpsetatud. Mmmm!
Ja vein sai võetud kogu selle jama peale grande!!