Roomates edasi

Eelmisele õhtule lisaks...

Nii nagu minu armas mees, nii oli lombakas ka meie buss. Juba Rooma jõudes kostus bussi tagumisest otsast mingit imelikku kriginat. Edasi sõites läks asi aina hullemaks. Paar korda käisid meie juhtivtöötajad peadpidi bussi pepus ja arvasid, et praegu midagi teha ei saa. Nii me siis sõitsime, nii max 40 km tunnis ja vesistasime suud, kuna giid rääkis, et hotellis saab head pitsat kui me kohale jõuame. No õnneks lubas hotelli perenaine, et ootab meid ära ja nii me oma pitsad kätte saimegi.

Aga kuna sellise bussiga oli võimatu edasi sõita, oli meil hommikul aega jalutada ja kohaliku külaeluga tutvuda, seni kuni buss paranduses käis. Minu Belmondo istus hotell "Belmondo" ees jalg pikka ja mina tiirutasin ringi.

Hotelli vastas oli kohe võluv antiigipood, mis oli maast laeni täis tuubitud igasugust kola, seal läks tubli tunnike. Kuna väikesed asjad olid kallid ja suured jällegi ei mahtunuks bussi jäid ostud tegemata.

Edasi jalutades leidsime (kogu naistekamba ovatsioonide saatel) koti-ja kingapoe. See sai üsna tühjaks tehtud, kuna seal oli mingi soodusmüük ka, sai kingi suht soodsalt. Müüjaonu naeratas lõpus juba päris laialt ja andis veel soodustust, ilma et me oleks küsinudki. Ostsin ka ühed rooma stiilis sandaalid, mis osutusid pärast nii mugavateks, et oleks pidanud kolm paari võtma.
Leidsime ka veini ja delikatessipoe, kus veini müüdi suurtest vaatidest. Sai plastikpläskuga kaasa osta. Jätsin selle igaks juhuks vahele, sest kartsin, et soojas bussis loksudes lahtisest veinist nahka ei saa. Peale selle oli meil istmealune juba kraami täis ja veinipunsut süles hoides oleks kergesti võinud juhtuda, et järgmised vaatamisväärsused olek pisut ähmaseks jäänud.
Suureks kohalikuks vaatamisväärsuseks osutus ka hotelli juures pesitsenud kassipog.

Paari tunniga sai buss korda, meie juhid olid vist juba öösel tagumise ratta ära võtnud ja see kiirendas asja.
Ees ootas Firenze.
Maastik  Toskaana päikese all paistis selline:

Kuna Firenze vanalinn on suhteliselt kompaktne ja linnatuur väga pikk ei tõotanud tulla, lonkas mees kaasa. Esialgu arvasime, et käime omas tempos aga tegelikult jõudsime ilusti teistele järgi.

Siin mingi suvaline nurgapealne. Millegipärast oli Itaalias väga palju koeri, või mulle tundus nii. Igatahes on neid jäänud piltidelegi üksjagu tolgendama. Ka armastatakse seal koeri igale poole kaasa võtta, isegi ümber Capri sõites oli laevas koer.                                                                                              

See on raekoja plats, väga kaunite skulptuuridega.

Firenze piltidel kohustuslik element - Ponte Veccchio sild üle Arno jõe (selle jõe nime küsitakse kogu aeg ristsõnades). Seda nimetatakse ka kullasseppade sillaks.Ilmselt seetõttu,et seal asuvad kahel pool kullapoed.

Siin ma siis silla peal olen. Üsna rõõmsameelne millegipärast (mees ju mulle suveniiri sealt ei ostnud ).

Üks käsitööpoeke oli silla kõrval ka.

 

Siin siis Santa Croce kirik, kuhu on maetud palju kuulsaid itaallasi, ka Michelangelo. Kirikul oli ka väga võluv siseõu.

Fireze on lisaks kullapoodidele rikas ka nahapoodide poolest. Kui soovite osta kauneid nahast esemeid, tasuks sinna sammud seada. Vanalinna tänavatel, kus nahapood oli vähemalt iga kolmas lehvis jube mõnus värske naha lõhn. 

Siin on näha kuidas kohalik takso tangib

... ja see , mis pärast juhtub iidsete tänavatega.

Sai ära vaadatud ka Santa Maria del Fiore toomkirik, mis veel uhkem, kui eelmine.See suur kuppel on seest kaetud maalingutega.

Turu juures oli siga. Sellega oli ka mingi point, et kui notsule raha suhu paned, saad sinna tagasi vms.    Me tervitasime teda Tartu notsu poolt ka!                                                             

Vaatasime kuidas tegutsevad kohalikud kunstimeistrid - nii paberi ja värvidega...

...kui ka tänaval kriitidega.

Pilt kaldapealselt tõendab seda, et itaallased armastavad sõita rolleritega:

Linnast tagasi bussi juurde jalutasime mööda kaldapealset, mis tänu kuklasse lõõskavale päikesele väga mõnus ei olnudki. Vahepeal saime küll ennast mõnusa jäätisega jahutada (jäätis ON Itaalias ülihea)

Kuna hommikusele venitamisele lisaks olid Firenzes paar prouat kellad ja telefonid maha unustanud, siis läks meie graafik aina tihedamaks. Ja nii jäigi meil Pisa jaoks aega umbes tunnike. Aga noh - linnuke kirjas, torn toetatud!





Tegelikult on kogu see Imede Väljak, kus asuvad Toomkirik, ristimiskoda ja viltune kellatorn üsna kena kaeda.

Hotelli Veneetsia lähedal, kus ööbisime ka tulles,jõudsime päris-päris hilja. Nii jäi meie lootus võtta seekord piccolo asemel grande (vino rosso) paljalt lootuseks.