Kui Napoli sadamast laevaga sõitma hakkasime oli ilm küllaltki sombune. Kuna saar on kõige kaunim just päikesepaistel siis kartsime, et osa elamusest jääb saamata. Aga saarele jõudes säras päike ja pilvedest polnud jälgegi. Meri oli helesinine, läbipaistev ja sillerdav, täpipealt nagu piltpostkaaardil.
Kuna meie buss jäi mandrile, ta poleks sinna saarele mahtunud parimagi tahtmise korral, kasutasime liikumiseks kohalikku transporti, milleks pisikesed bussid. Sellega sõitsime siis jällegi mäest üles. Sõiduvahendid olid seal miniatuurseimad, mida toodetakse - kastiga rollerid, miniveoautod, pisimad Fiatid jms.
Aga see oli ka mõistetav, sest kui siiani olime sattunud suht kitsastele teedele, siis see saar oli klass omaette. Sellegipoolest mahtusid kõik lahedasti liikuma ja tegid ka möödasõite. Jalakäijate järgi pidada saama kindlaks teha, kas on kohalik või turist. Turistid keeravad külje ette ja tõmbavad kõhu sisse aga kohalikud longivad rahulikult edasi.
Saarel oli sellegipoolest ka ringtee, mille ringi läbimõõt oli küll alla meetri aga asi toimis.
Esimese asjana saarel sõitsime tooltõstukiga üles Solaro mäetipule.
Mehel ei ole kingad ära varastatud aga kuna tal olid plätud, mitte kinnised kingad, oli targem need seljakotti panna, et varbad kingade hoidmisest mitte krampi ei jääks.
Sõit oli väga lahe. Kenad itaalia poisid aitasid kenasti istuma ja pärast püsti. Need toolid ju kogu aeg liiguvad. Kui sellest mehhanismist veidike kaugemale jõudsime oli kuulda ainult väga vaikset sahinat. Nii et nautisime linnulaulu ja kõlgutasime varbaid. Kusagil poolel mäel hakkas lööma ka kirikukell kusagil.
Ülevalt sai kaeda alla kohalike aedadesse. Ühes aias võeti viinamarjade vahelt kartuleid:
Tipus oli kohvik ja peldik. Peldik kultuurne - kujudega:
Sõime jäätist - itaalia jäätis on oivaline!! Ja muidugi nautisime vaateid :
Täpselt niisama ilusad vaated olidki. Seda on isegi raske pildis edasi anda, seda peab kogema.
Tooliga tagasi Anacaprile jõudes tegime jalutuskäigu San Michele villani:
Ja nautisime jällegi vaateid
Siis hüppasime jälle bussidesse ja kimasime kauni muusika saatel mäest alla. Bussijuht tegi kavala näo ja küsis kas muusika meeldib, meie - jaa! Järgmine küsimus oli - kas plaati ei taha osta, 5 euri? Allasõidul tekkis ka pisuke ummik kui kaks bussi üksteisest mööda ei mahtunud ja siis saime kuulda ka temperamentset sõnavahetust sellest kumb kumma mööda laseb :)) Aga bussi ja seina vahe ausõna üle 2 cm ei olnud ja seda ikka üsna kiirel sõidul. Kummalisel kombel ei olnud ühegi bussi külg ära kriibitud. Bussidel polnud küljepeegleid, huvitav kas olid ära sõidetud või neid polnud pandudki, et niikuinii sõidetakse maha.
Järgmise ettevõtmisena programmis oli sõit ümber saare väikese laevaga. Sinna tuli suht väike osa meie grupist aga ausõna see oli väärt elamus. Laeva juhtinud kena italiano oli ka kena jutuga. Sõidu pikkus oli 17 km.
Need kõrged kaljud pidid olema head odavaks lahutuseks itaalia moodi, lihtsalt lükkad...
Selle kaare (Arco del Amor) alt sõitsime laevaga läbi. Läbisõidul tuli oma kaaslast suudelda, see tagavat igavese õnne. Sõitsime laevaga otsapidi ka paari grotti
Kuulus helesinine grott oli lainetuse tõttu kinni, sinna oleks pidanud sisenema eraldi väikese paadiga, sest see suue on niii väike.
Saime imetleda ka kauneid luksusjahte (nt Dolce ja Gabana erajaht) ja villasid,
Nendest villadest pidi paar ka müügil olema. Hind on 40 000 eurot - ruutmeetri eest.
Hotellis maksab seal öö 1000 euri ja giid ei teadnud kas selle raha sees hommikusöök on või ei.
Kuna meie kindel soov oli ka Capri saarel ujumas käia, panime traaviga randa, et kogu programm ikka võidukalt läbida. No naljanumber see oli! Vesi oli väga mõnus aga nautida oli seda väga raske.Pika otsimise peale leidsime ühe tasulise riietumiskoha ja saime vette. Laine oli nii tugev, et püsti seista oli võimatu ja põhi oli nii korralikult kivine, et püsti seista oli võimatu. Nii me siis üritasime seal kuidagi neljakäpukil laveerida. Peale selle astusime mõlemad omale jala sisse mingid okkad, mida saime veel koduski välja nokkida. Aga linnuke kirjas, Capri saare ujumine, vabandust suplemine - tehtud!
Mõni ilupilt kahh!
Kui olime laevaga tagasi Napoli sadamasse jõudnud, tegime väikese tiiru ka linnas. Vanalinnas on päris kaunist arhitektuuri. Eriti võimas oli Uffizi( ma ei ole kirjapildis kindel) galerii. Kahjuks on mul kaduma läinud Napolis tehtud pildid. Ühe kaameraga tehtud pildi siiski leidsin.
Uffizi galerii keskel on põrandamosaiik zodiaagimärkidega. Mina siis vähk. Seal galeriis nägime ka esimest korda šokolaadipoissa, kes käekotte müüvad. Räti peal kõik Pradad ja Cucci-muccid reas. Siis kui pollarid paistavad rabatakse rätinurgad kokku ja traavitakse edasi. Kui kaupled saad koti nii 10-15 euriga.
Meil reisi lõpuks oli pool bussi "disainerkotte" täis.
No comments:
Post a Comment