Ja lõpuks Veneetsia...

Terminal Fusina oli see koht , kust sai alguse laevasõit Veneetsiasse. Kuna Veneetsia on selline "poolsaare moodi saar" saab sinna sõita vist isegi rongiga. Aga laevaga on muidugi toredam. Ilm oli ilus ja meeleolu oli ootusärev, sest see oli meie ja ka paljude teiste jaoks reisi tipphetk. Laevasõit kestis nii kolmveerand tunnikest. Ja seal ta siis oligi - Aadria mere pärl. Tegelikult on see jällegi koht, millest on raske kirjutada - minge ise ja vaadake järele!
Liikuda saab seal kas jalgsi või paadiga. Täielikult autovaba, ilma  igasuguse vastavasisulise kampaaniata :))

 Üks kaunis aken pitskardina ja lavendlipotiga.

 Suur kanal. Klassikaline piltpostkaardivaade.

Veneetsias nägin palju kauneid pitse. Sellise lehviku tõin kaasa ka suveniiriks.See polnud just kallis käsitöö aga mahtus kategooria alla  - edev. Ja tegelikult sealses kliimas ka suhteliselt praktiline.

Siin on Püha Markuse väljak ja sellenimeline katedraal ja paistab ka nurgake Doodžide paleest, sinna me sisse trügima ei hakanud. Seal oli samuti piletisaba ja tegelikult oli hirm samamoodi, et lihtsalt selle külastamiseks peaks olema tunduvalt rohkem aega. Seda kinnitasid ka need, kes käisid.                                                                               



Aga ega Doodžide palee (ja ka kogu ülejäänud Veneetsiaga) on ka nii, et mine tea kuna kokku kukkub. Nii mõneski kohas tundus linn pisut kulunud ja mõrane. Nii et suurematesse hoonetesse sisseminek on kahtlane ettevõtmine ka.

Selle asemel läksime meie aga gondliga sõitma. Sest kuidas sa ikka Veneetsias ära käid ja seda lõbu ei proovi! Umbes kolmveerand tunnine paadisõit maksis 120 euri ja paati mahub max 6 inimest. Neid paadipeatusi on tegelikult linnas päris mitmeid ja ka sõidavad nad erinevaid kanaleid pidi. Ühe paadi omale ostmine oli vist 25 000 euri, kui ma õieti mäletan.

Näevad nad siis välja sellised:

Meie paadis olid mustast nahast istmed. Paadimehed on kõik vormis, kas triibuline särk või valge särk ja kaelarätik ning õlgkübar. Neil pidi olema oma ametiühing ja perkondlikud dünastiad.
Siin me siis naudime:

Ma olen lugenud sapiseid kommentaare selle gondlisõidu kohta, et kallis ja kanalid haisevad jne. Minu jaoks oli see väga nauditav elamus ja pean ausalt tunnistama, et haisemisest küll juttu ei olnud. Jah oli küll veelõhn nagu ikka ja võib-olla kerge selline noh kõdunemise lõhn. Aga mingit kanalisatsioonseid lõhnu me küll ei tundnud ja vesi oli küllaltki isegi selge ja puhas, ei hõljunud seal ka midagi. Võib-olla me lihtsalt sattusime peale mõnda suuremat puhastusaktsiooni või sõltub see ka aastaajast, ei tea.

Paadisõidul saime vaadata majade tagumist poolt, need on kõik kanali poole. Kaubavedu käib kõik kanalitelt. Ühes kohas nägime kui laaditi maha kipsplaati ja ühe hotelli sissekäigu juures olid reas kohvrid, mis ootasid paati.Nägime ka kiirabipaati, sõitis sireeniga kusjuures. Ja muidugi prügipaadid. Liiklus kanalitel oli vasakpoolne. Ühel nurgal olid ka liikluspeeglid. Mõnede majade juures on sellised värviliste triipudega postid, mis tähistavad parkimiskeeldu. Sissekäik või siis sadam:

Lugeda ei viitsinud mitme silla alt me läbi sõitsime aga neid oli ikka palju.

Ühes vastutulevas paadis paadimees laulis. Kui küsisime enda oma käest miks tema ei laula, siis ütles ta, et see mees oli purjus ja et tema laulab ka peale kahekümnendat õlut. Ilmselt käis see teenus ka eritasu eest. Ühes paadis oli ka akordionist. Minu mees arvas selle peale, et tema tahaks klaverit.
Sadamas tagasi:

Igas suuremas linnas või kohas on omad suveniirid, mida kaasa tuuua. Veneetsias on selleks Murano klaas. Seda oli iga nurga peal ja sellest oli valmistatud kõikvõimalikke esemeid, nagu näiteks ka tagumik ja kitarr:

Ostsin minagi ühe klaasotsaga korgitseri ja plikale klaaslillekestega kella.
Kohtasime Veneetsias ka teist eesti gruppi ja Hemmingway ütlus, et igas sadamas on vähemalt üks eestlane  sai päris kõvasti ületatud. Seal sadamas oli tublisti üle saja eestlase!
No nagu meil juba igapäevaseks saanud, et mingi jama, siis ka nüüd. Kui olime jälle maismaal, selgus, et kaks meie grupi liiget ei jõudnud laevale ja me peame tund aega ootama, järgmise laeva tulekuni. Päevitasime siis seal kaldapealsel, kuni kõik eksinud hinged koos olid. Huvitav, kuidas meie suutsime oma aega planeerida nii, et me kuhugile hiljaks ei jäänud.

Lõpuks said kõik bussi ja algas pikk kodusõit. Saime jälle imetleda alpe nii seest kui väljast sõites läbi järelejäänud saapamaa ja läbi kogu Austria. Austrias tegime seekord ainult söögipeatusi. Selle päeva õhtuks jõudsime Tšehhi öömajale, samasse hotelli Crystal, kus olime ka tulles. Meil häämeel sest seal kõrval mitu suurt marketit, kust sai kaasa osta tšehhi õlut ja veini jms. Mida siis järgmisel hommikul (õhtul jõudis buss üsna hilja kohale ) ka tegime. Arve poes oli 1345.-: Päris kõhe number!
 Hommikul sõitma hakates tegi aga buusipepu jälle imelikku häält. Kogu kollektiiv õhkas dramaatiliselt  - jälle!! Nu esialgu sõit jätkus. Aga kui olime juba Poolas, käis jälle pauk. Selgus, et katki oli õhkpadi ja tänu selllele läks jälle katki kumm, näh ikka rehv!
Tegime siis kiirtee ääres pikniku:

 


Bussijuhid vahetasid ära rehvi ja paikasid õhkpadja kuidagimoodi krokodilliteibiga ära ja siis sõitis buss tasa-tasakesi edasi. Optimistlik prognoos oli selle peale, et Eestisse jõuame nädala pärast.
Kui hämaraks hakkas juba minema jõudsime hotell Gorski (VT osa 1) vastas oleva Zlotnyi Mlyn (kõlab ju kaunilt, kui proovida seda välja ütelda) hotelli juurde. Lohutuseks koosnes õhtusöök Poolas ikka juba päris lihast.
Bussijuhid üritasid bussi algosadeks võtta, et saada õhkpadi ära vahetada.

Meie imetlesime kaunist Poolamaa päikeseloojangut:

Lõpuks otsustas giid meile sealsamas hotellis toad võtta. Saimegi siis tsuti parema klassi magamiskohad:)

Hommikul siis kihutasime teokiirusel edasi kodo poole. Pika otsimise peale õnnestus leida koht (Volvo teenendus), kuhu meie suur buss ära mahtus ja pooleteise tunniga oli asi korras ja sõit läks edasi. Väike kahtlus, et see ei jää viimaseks piknikuks murul siiski oli, sest teisel pool oli rehvis päris korralik metallitükk ja tagavararehvi meil ju jälle ei olnud. No sellega läks siiski õnneks koduni välja vedada.
Plaanitud hilisõhtuse kojujõudmise asemel jõudsime meie koju järgmisel hommikul kell kaheksa.

Tere tulemast tagasi argirutiini, seiklusrikkad mesinädalad said selleks korraks läbi!

Ja läbi on ka minu heietus. Edaspidi hakkan siia blogisse sattuma jälle tavasagedusel, ehk siis kord paari kuu tagant ....