4. osa

Hommikul niisiis oli meil pisut aega, enne kui võisime välja sõita. Ja kuna meie hotell:

(Poseerin siin oma hinnalise Tšehhist ostetud kleidiga)
asus mere lähedal, tegime hommikuse jalutuskäigu mereni. Tegu siis (korrektsuse huvides) Türreeni merega.

Teekond mereni kulges nii, et ühel pool oli mingi pargi moodi aiaga ümbritsetud ala ja teisel pool eramajad. Olin kuulnud ennegi sellest, et Lõuna-Itaalia on väga räpane, eriti Napoli kant aga pilt on tõepoolest kaunis õudne. Teeääred on ikka korralikult rämpsu täis. Pidasime nõu, et neil oleks hädasti vaja "Teeme ära" kampaaniat korraldada. Majad näevad  pisut räsitumad ja ka vaesemad välja, kui Põhja-Itaalias.
Kenasti olid esindatud kaks minu lemmikobjekti - kassid ja kaktused:

Aga algavaks päevaks oli planeeritud päris palju - ronimine Vesuuvi otsa ja Pompej külastamine.

Vesuuvi otsa sõitsime samuti algul oma bussiga . Tee viis mööda väga kaunitest tõepoolest  Vahemere  hõngulistest villadest. Purskkaevud helesinise veega, valged sambad, palmid , lõvikujud ja sepistatud väravad , siledad tõmmud poisid vikside ülikondadega uksel jne.Aga paraku väljaspool kaunist aeda on ikkagi prügimäed.Poole mäe pealt läksime edasi kohalike transpordivahenditega, milleks olid sellised militaarse moega kõrgete ratastega bussid, mis ronisid mäest üles täiesti korraliku kiirusega ja korralikult kõikudes. Üsna õõnes tunne oli nendega sõita, kui ausalt tunnistada:

Siin nad siis kimavad. Need kollakad põõsad, mis taustal paistavad on luudpõõsad. Neil seal korraliku puu mõõtu ja hektarite kaupa. Lõhnas see kõik vägagi hästi.

Aga viimased vist oli 1,2 kilomeetrit läksime üles jalgsi. Mäe otsa ronijaid oli päris palju, mõni neist päris pisike sitikas.

 Hoolimata all paistvast päikesest oli mägi ennast  veidike pilve tõmmanud.

Ülevalt avanes vaade ka Napoli linnale.

Nagu ikka kohas, kus turiste palju, olid ka siin suveniirimüüjad. Putka töötas päikesepatareidega ja äri käis. Suveniirid olid kohalikust materjalist, ehk laavakivist nikerdatud. Sai osta ka igasugu mineraalkivimeid ja muud säärast, mis väidetavalt kõik sealtkandist leitud. Millegipärast on aga suht raske uskuda, et see üks väike mägi (1277m) nii mineraaliderikas on :) 

Kasvas seal ka mingeid vapraid taimekesi.

Kohustuslik kahekesi pilt ka ja kobisime alla.

Alla sõites nägime kohe tee ääres rebasepoegi, kahjuks ei jõudnud pildile saada. 

Kui paharet, kes kallas 79. aastal Pompej linna üle 7-9 meetrise tuhakihiga nähtud, läksime siis ohvrit vaatama.

Kui sõit Vesuuvile kulges läbi kitsaid tänavaid ja korra pidime isegi bussi ümber keerama, sest GPS näitas, et seda tänavat pidi saab sõita aga paraku ei osanud  see seadeldis arvestada meie bussi mõõtmetega, siis ega Pompej teegi parem polnud. Ühel korral oleks juba läinud auto käsitsi teisaldamisele, mehed hüppasid juba bussist välja, aga õnneks (või kahjuks :)) sõitis teiselt poolt auto eest ära ja mahtusime liikuma.

Kummaline kuidas ajalugu teeb nagu asjad paremaks või ilusamaks. Tegelikkuses on ju üpris kohutav, kui linn tükkis inimeste ja loomadega jääb lihtsalt tuhahunniku alla. Aga meie võtame seda kui ajalooolist vaatamisväärsust.

Mind üllatas selle linna suurus. Kuidagi piltide ja kirjelduste järgi ei arvanud, et see nii suur on. Aga me vantsisime seal ikka päris mitu tundi, vahepeal ikka korraliku kapakuga ja ei jõudnud kaugeltki kõike läbi vaadata. Ja vaatamist oli palju - terve tänavate võrgustik, staadionid, vaesemate elumajade rajoon, villad, teatrid.

Mitmes kohas oli säilinud ka kauneid detaile:

Võrede taha vaatamiseks olid pandud välja ka väiksemad leiud - hunnikute viisi amforaid ja kujusid.

Vaatamiseks ja haletsemiseks oli seal ka mõned kivistunud inimesed ja ka üks koer.

Otsisime pikalt kaardi peal näidatud amfiteatrit aga leidsime kaks. Esimene, väiksem oli ilmselt rekonstrueeritud ja arvata võib, et ka kasutusel:

Suure amfiteatrini kapates leidsime ka need ilusamad ja uhkemad villad üles, kus näha ka seinamaalinguid, mosaiikpõrandaid ja aatriume.

Suurem teater oli juba nagu pisuke pettumus - pooled istekohad olid sisse vehitud.



Kogu see kompleks või linn on muidugi võreaiaga piiratud, et ikka piletiraha ka küsida. Aga isegi läbi aia saab vaadet:

Vahemere dieedist ka.

Peale varemete külastamist käisime ka kohalikus toidupoes, kus minu mees vaadates lette, küsis - ja mida nad siis siin söövad? Saia, pastat, mozzarellat ja veini - kui valiku järgi otsustada.

Me olime nagu tublid turistid kunagi ja võtsime kaasa tassisuppe ja kiirmakarone terve portsu ja kasutasime ära 1makaronipaki ja 2 kartuliputrtu. Ülejäänud said laste rõõmuks koju tagasi viidud (mul on lapsed rämpstoidusõltlased ja enne minekut oli mure, miks nemad nii häid asju ei saa). Käisime söömas, kus vähegi võimalik ja ostsime palju puuvilju; virsikud olid imelised, seest klaarid. Mees võttis reisiga 5 kilo maha, mul nii hästi ei läinud, ainult 2. Aga kui lõpuks koju jõudsime ostsime 2 kilo saslikut ja sõime korraga ära :)))