osa 3

Siin siis hommikune vaade meie hotelli rõdult. Need punasetriibulised markiisid kuuluvad söögikohale, kus õhtul käisime. Seal sõime ka oma hommikusöögi, mis koosnes itaaliapäraselt moosisaiast.

Ja vaade hotellitoale:

4.päev algas sõitmisega läbi saapasääre allapoole. Jõudsime välja sinna kuskile põlveõndlasse. Päris kena ülevaade kohalikust maastikust läbi bussi akna. Maastik muutus jällegi mägisemaks, tausta joonistasid Apenniinid.Küpressid, viinamarjad, tomatipõllud ja muidugi päevalilled. Üks mõnus püstloodis mäest üles ronimine ja olime kogemata kombel jälle uues riigis - San Marinos. Mis ime läbi see suur buss nendest kitsastest tänavatest üles sai, on pisuke müsteerium aga üles me jõudsime. Kui enam bussiga ei mahtunud hakkasime jalgsi edasi ronima. San Marino sümboliks on Monte Titano mäeharjale rajatud kolme torniga kindlus. Tegelikult nagu kolm kindlust, neil tornidel on päris pikk vahemaa.Ilm oli ilus ja vaadet tõotas ka tulla. Paistavad sealt ju ära Apenniinide mäetipud ja teisel pool Aadria meri Rimini rannikuga (mis teadupärast Itaalias populaarne suvituspiirkond on).

Jõudes San Marinosse oli tegelikult meie esimene käik kohalikku alkopoodi. Giidi sõnu oli neil seal kodustatud poodnik, kes tõesõna rääkis eesti keeles :)). No hea küll vene ja inglise keelega pooleks aga sellegipoolest oli see lahe!

Reklaamiti siis meile kohalikku toodangut ja ega me siis ostsime ka - rosinaveini nimega "Kristuse pisarad", mis pidada olla Vatikanis kasutatav ja grappat ja kohalikku šokolaadi. Kõik pakiti kenasti kastidesse ja tassiti meile bussi ära ka, teenendus missugune. Meie õnn oli see, et ostsime ka ühe suure pakiveini ja see seoti kõrge pappkasti külge teibiga. Kui järgmistel päevadel bussi pakiruum tühjalt sõitis, läksid mõnedel kastid reisima ja pudelid katki. Me saime tänu lisaraskusele kõik tervelt koju toodud.

Et seda elevust, mis tekkkis seoses erinevate kohalike jookide testimisega, leevendada, hakkasime ronima. Giid hoiatas, et nõrgemad võiksid maha ka jääda aga kuna meie olime maalt ja maksujõulised siis oli meie otsus juba tulles, kõik kaasa teha ja ära vaadata. Niisiis marssisime vapralt edasi.

Pildid sellised:

Kui kindluse tornis sai kah ära käidud veeresime allapoole. Poodlesime veidi - ostsin kellad omale ja pojale. San Marinos on nimelt oma kohalik kellabränd NIKO, täitsa suur ja vahva valik kelli.

Kaup on seal käibemaksuvaba. On võimalik osta üsna odavalt disainerkotte jms. Neil on ka oma eurikud, (ostsin ühe komplekti ka neid ) ja oma postmark. Käisime ka söömas, sealsamas, kust enne veini ostsime. Sõime lasagnet ohtra parmesaniga ja võtsime ka piccolo vino rosso (no päeval on ju grandet palju). Magustoiduks gelato choccolata(loodan, et kirjutasin õigesti). Poodides sai käia pisut planeeritust pikemalt, sest meie juhid olid läinud kuhugile uut tagavararehvi otsima. Selle nad said ja sõit läks pisut julgemalt edasi. Jõudsime ka müüril poseerida.

Väsinult ja eleva (nais)jutuvada saatel asusime jälle saapasäärest alla sõitma. Pooleteisele tunnile, mis läks rehvi otsides kaduma, lisandus veel poolteist ummikus seistes, sest kiirteel oli avarii. Päris jõhker vist, sest suur reka oli sõitnud otsa teepervi niitvale traktorile, mõlemad päris katki.

Palju üritasime tee peal filmida ja pildistada ka bussiaknast. Suurem osa sellest läheb maha kandmisele aga sellegipoolest on ka asjalikke kaadreid. Siit üks näide, filmikaameraga pildistatud:

Meie tee kulges üha mägisemalt, sõitsime üle ja läbi Apenniinide, et jõuda saapa teise serva peaaegu pahkluule välja, Napoli kanti hotelli, kuhu jäime kolmeks ööks. Kohale jõudsime vist 2 paiku öösel. Kuna bussidel on nõue seista öösel vähemalt 9 tundi, siis oli arvata, et hommikune väljasõit tuleb samuti hilisem.

Jätkub...